Ma ikka ei suuda leppida sellega .... ma ei taha magada oma elu... ma tahan tunda. ja tunnen. tahan seda näidata tahan, et ei oleks selles kahtlust mida ma tunnen ja kelle vastu ma tunnen. Ja ainuke mida soovin vastu on sama

Mis siis muutus?

Mis siis muutus? Midagi.... Ma raputasin korraks (pigem väike värin lihtsalt) oma lähedasi. Korraks oli Hästi halb.. siis "räägiti" asjadest (sain ka palju teada kõrvalseisjatest) tundus, et äkki keegi mõistis... nüüd on enamvähem okei ja elu loksub "süvendisse" tagasi. Leiti et sellised drastilised otsused võivad jätta allesjäänuid haavatavaks ja paluti midagi ettevõtta selles.... MIDAGI EI MUUTUNUD.. jälle on talutavuse piires kõik.... jälle on ... murdepunktil tasakaal... kui jälle juhtub pööritavad kõik silmi... miski ei muutu... Ei ole piisavalt halb, et midagi muuta... KUNI JÄRGMISE KORRANI. :( Nüüd on valu... valu seal samas kus kunagi tundis teinepool valu... tänase testi põhjal kardan, et valus on just tema puudutus. :S Inerts... Ainult inerts vist hoiab seda siin koos. nüüd testament ja kõik hingavad rahulikumalt sest nende materjaalsus on vähem ohus... tunded siin ei loe.. üks pole suutnud ühtegi tunnet näidata.... tühi... olen... vaid hülss.